Kes teeb see jõuab!

Reede õhtul valitses meie toas suuremat sorti wardrobe error, mistõttu välja liikusime alles eee.. peale 12 õhtul ja kuna meie hotelli oli mingi noor täis nolk ära eksinud, kes oli siin esimest õhtut ja ei jaganud ööd ega mütsi, siis õilsad hinged nagu me oleme, talutasime ta päris tema hotelli ette välja. Siis hakkasime sajaga kohti läbi kammima. Junior’sis lõime tantsu, Alex’ist hüppasime läbi, ühest Norra noorte pubist/baarist kukkusime ka läbi, sest seal oli hea muss ja siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis käisime BCM Square’il veits ringi ja Punta Ballenal ja (jumala kasulikud nimed teile, ma tean) naersime täiega mälus inimesi (irony at its finest :D).


Päris kaua töllerdasime ringi, kuskil 4-5 aeg hakkasime koduteele koperdama, jalad kingahaiged täiesti ja siis tee peal küsis üks tüüp, kus Banana Joe asub ja põhimõtteliselt sokutasime ennast peale, sest see pole kodust kaugel. Aga see oli kinni ja kuna selle kuti apartment oli ka meie hotellile suhteliselt lähedal ja mille bassu Maria oli juba kunagi varem pommi pannud, siis mõtlesime, et astume sealt ka läbi. Lõpuks käisime seal ujumaski ära ja siis härra viskas meid hotelli juurde ära ja uneaeg oligi põhimõtteliselt käes.

Järgmine päev oli aga plaanitud üsna teguderohke, nii et äratus oli mul juba 9 kandis. 9.30 läksime Palmanova hotelli hommikust sööma, pärast lasime oma hotellis Javieril omale suure kuhja võikse valmis meisterdada ja pärast kottide pakkimist ja paakide täitmist olimegi valmis bussipeatuse poole astuma. Buss viis meid Palmasse, kus kohale jõudes sättisime ennast linnaliinile ja see viis meid Palma Aquariumisse. No mitte päris kohe, sest enne kärsatasime ennast Palma rannas ka vähitooni ära ja siis läksime kalale.

Palma akvaarium on Euroopa suurim ja täpselt ei teagi kaua seal töllerdasime, sest vaadata ikka veits oli ja ühed Eestlased nägime ka lausa ära. Igast pisikesi kalakesi ja jubinaid ja Nemo oli ja Nemo sõberkala oli ka, haikalad ja raid ja merihobesed ja narkokalad ja sebrakalad ja millimallikad ja jumala äge oli igatahes. Selleks ajaks kui me seal ringkäigul olime oli selgeks saanud ka tõsiasi, et see päris keskpäevane päike oli meid kenasti ära praadinud ja päikse käes oli suhteliselt piin olla. Kuskil enne 5 ehk panime linnapoole tagasi ja mõtlesime mõndadest rebajadest läbi astuda. Kammisime Zara, Bershka ja Promodi otsast lõpuni läbi ja tulemuseks sain endale kaks pluusi :D Poed olid NIII ääreni rahvast ja kaltse täis, et jube.

Selle ajani olid Maria kotis aga haudunud võikud juba 7-8 tundi ja asusime siis bussijaama lähedale parki nendega maiustama. Meie tooli kõrval oli üks ära retsitud tuvilaip, mida kõik inimesed ja lapsed möödudes jõllitama jäid või peale astusid, kui nad meid jõllitama jäid. Aga jah, 6 aeg saime bussile ja kodus pikka juttu polnudki, panime magama ära. Mina äratasin korraks ennast pool 12 õhtul üles ja läksin poodi küpsiseid ja mahla ostma ja tagasi tulles oli Maria arvutikallal juba. Öine tunnine vestlus keerles varastamise ümber, kuna poest tulles mainis keegi mulle, et hotellis on 20 toast varastatud. Aga kõts täis ja magama ära jälle ja täna, pühapäeva hommikul kell millalgi peale 10 me vaikselt ellu ärkasime. Söömas nüüdseks käidud ja Maria kärsatab ennast rannas juba, mina seekord loobusin, sest nägu on punane ja selg on valus, niiet kummalegi poole eriti ei tahaks päikest juurde võtta. Seega lebotan ja söön küpsiseid ja hakkan kohe neid miljoneid pilte eilsest nokkima.

Reedest tuli see ka meelde, et emmelt kukkus pangakontole veits rahhi ja siis siesta ajal ma tegin totaalse poemaratoni, mille kuskil keskel ma otsustasin lõpuks esimest korda kuskilt väljast omale kauaihaldatud cappucino osta. Sellel olid üsna tõsised tagajärjed, sest kui ma oma 100 poodi olin läbi kamminud ja koju jõudnud, siis ma külvasin Maria poejuttudega risti ja põiki üle, niiet temale eriti jutuõigust ei jäänudki. Kohvikäevärinad olid ka täitsa olemas :D Ja mis kõigetähtsam, ma sain omale tööle uued kaunad jalga. AGA, pole head ilma halvata ehk siis nende pasteldega olen ma köögis nagu lehm libedal jääl, sest märjal, või isegi niiskel põrandal on need sussid nagu uisud. Aga no harjutamine teeb meistriks.

Aa ja Palmas nägime Zaras veel eestlasi ja see kohtumine kinnitas küll tõsiasja, et ühegi teise maa inimesed ei ole välismaal kohtudes üksteise vastu külmemad kui eestlased :D Seda on näiteks minu töökaaslased ja Maria omadki tähele pannud :D

Ja kui ma nüüd netti ka täna õhtul jõuaks, siis oleks päris hea. Tsaupakaa praeguseks!