Well hello there stranger!
4. august saime oma tsekid vist kätte sellel päeval jaaa siis õhtul hakkasime Mariaga filmi vaatama ja limpsasime kõrvale veits Malibu’t.. Natukese aja pärast hakkasime juba pead murdma, mida selga panna ja kõmmutasime juba terve pudeli ära ja panime ajama. Lõpetasime igatahes Milleniumis, kus oli seekord pidu nimega Washing machine :D mis kujutas endast vee- ja vahupidu mõlemat. Pidu kestis hommikuni, kaotasime jälle ära üksteist, kuid seekord oli kainet mõistust nii palju, et takso võtta.
Peale järjekordset täisväärtuslikku paari tunnikest tuli ennast suve jooksul alles teist korda peale pidu tööle vedada. Kuna mu silmad olid veest, vahust ja unest tulipunased, siis läätsed ei sobinud kohe mitte ja läksin esimest korda tööle prillidega. Need osutusid neljapäeva hitiks, kõik kiitsid mu prille taevani AGA keegi ei teinud ühtegi märkust minu kaunite silmade kohta :D Anyways, päeva jooksul selgus, et „Saksamaalt“ tulevad Maria kursaõed ja tahavad õhtul ilmselt pittu minna. Minu seisund oli suht terve päeva veits kottis seega polnud just eriti vaimustuses sellisest mõttest.
Kui aga õhtu oli käes ja naised majas, siis kappasime juba poodi rummipoisi järgi ja teine pidu keset nädalat võis alata. Käisime jälle BCM Square’il ringi ja mõtlesime, et mis Palmanova/Magalufi külastus see siis ikka on, kui Milleniumisse ei minda. Mõeldud ja tehtud ja Foam party oli juba natukese aja pärast täies hoos. Lammutasime seal kõvasti baari kallal viina enerksiga ja reivisime ja möllasime ringi. Üks huvitav asi oli see, et kahest DJst üks tuli minu juurde kui Maria parajasti teisega rääkis ja ütles, et mäletab mind tema sünnipäevast.. Noh, that makes one of us! Aga no, normaalne siiis ju, teinekord oskan ehk juba mitte nii jahmunult juttu ajada, kui ta ise muidugi läheneb, sest nägudest ma ei tea küll mitte kui midagi.
Okei ja jõuamegi siis üsna varsti eelmise nädala pommuudiseni, et kahjuks jäi Kätlin reedel tööle hiljaks nii umbes 45 mintsa, sest uni oli ilmselgelt magusam. Neli piffi voodis äratas vali telefonihelin kapist ja peksin Maria toru otsa ja ise vaatasin kella samal ajal mõeldes „Oppaa, no tuli ära siis lõpuks“. Anyways, vedasin siis lõpuks tööpostile ennast, paar sorrit iga lause ette ja taha.. Ütleks, et teistel oli suhteliselt savikas ja nad ütlesid, et ära muretse, aga härra Juan Ramon viitsis ikka suht terve päeva nõmetseda selle kallal ja igal võimalusel sellest olukorrast kinni haarata mingeid nõmedaid märkuseid tehes.
See asjaolu ei huvita siiski teda üldse, et iga jumala õhtu siin kaks kuud juba olen ma alati pea 15 mintsa kauem, mis kokkuvõttes teeb juba päris kenakesed tunnikesed, mille eest keegi mulle raha taskusse ei pane. Mott.
Rahast rääkides, siis sain ükspäev oma esimese ja siiani viimase tipi kah.. See oligi seesama reedene päev jah, kui ma ennast kohviga ka veel üle kallasin (Juan Ramon: „Jumal karistab sind“), kui üks naine lihtsalt niiiiii palju viitsis juttu kerida oma maratoni treeningutest ja sellest, et ta treener „jättis ta maha“ kuna naine otsustas puhkusele minna. Samal ajal pidin mina viisakalt kuulama ja noogutama JA sadat nõudest pungil lauda koristama ja kohvitaldrikute ja kõige muude söögitarvikutega zonglöörima. Ja tuleme nüüd selle tipi juurde ka tagasi korraks veel, et mina seal uimas peaga koristan elueest ja järsku tuleb mingi mammi ja pigistab mulle 5€ pihku sellise muljega, nagu ma oleks kuskilt Aafrikast siia ujunud ja eluaeg paljajalu käinud ja sipelgaid söönud. Aga igati teretulnud raha muidugi, tänks!
Reede õhtu.. reede õhtu.. õõõm, aa jaa, kuskilt peolt ma leidsin omale esimese Hispaania poisi ka kelle ma kohe oma novio’ks ristisin ja kellega ma pidin reede õhtul Junior’sis kokku saama kell 12 õhtu ja kelle ma siis võib-olla üle lasin, sest me Mariaga mõtlesime hoopis, et otsiks 5 tundi mingit head pitsakohta ja puugiks ennast täis ja tõmmaks kerra ära koju. Ja võib-olla lasin üle, sest ma ju ei teagi elulõpuni nüüd, kas ta üldse läks sinna või mitte. Nimesid ei oska jällegi nimetada.
Laupäeval käisin Palmas, sain Helluriga kokku. Maria jäigi lõpuks siiski koduseks ja meie Heleniga lappasime poode läbi nagu segased. Jesss, mul on nüüd natuke uusi riideid, vast elab selle suve lõpuni :) Olime Palmas kuskil 5 tunni kanti vist ja rääkisime enamvähem kokku, et järgmine nädalavahetus siis meie lähme Koomasse külla neile.
Laupäeva õhtu oli suht mõttetu töllerdamine mingi poole ööni, jõime kuskil 100 liitrit Bailyst ka ära enne minekut :D Alustasime juba üsna vara, ma arvan, et sellepärast me mõlemad nii soliidsed olimegi ja sellele liköörile ei aidanud ka ükskõik kui kange enerksi viinakoks enam miskit kaasa. Tsillisime ringi meie hotelli mingi kutikarjaga, seda juba teist korda nüüd tuli meelde.. Vist oligi see kolmapäev ka siis, kui me mõnda neist kohtasime. Igatahes jah, varsti oligi pühapäev päris käes ja see tähendab, et tuli jälle randa ennast vedada ja puid alla loopima hakata :)
Mmm, juba päris mitu nädalavahetust einestame muide Palmanova hotellis, algul käisime hommikusöökidel, aga Maria on nii nõudlik, et nüüd käime ka lõuna ja õhtusöökidel ka nii kuidas jõuab. Siiski ei ole me nii ülbed, et restoranis sööme vaid lappame oma mollid täis ja lähme töötajate comedori sööma.
Uskumatu, ma arvasin et ma ei saagi selle jutuga käesolevasse nädalasse, kuigi seegi juba poolenisti läbi. Asjalood on sellised, et ma juba vähemalt nädal aega üritan netti jõuda, aga no mis sa ära teed kui aega pole. Õhtuti on lihtsalt nii väss olla juba ja siesta ajal käin ma nüüd sellest nädalast tunnikese kaks sammu kiiremalt kõndimas. Tegelikult oli jumala kindel plaan täna õhtul tulla, aga venis tööl jälle veitsa pikemaks ja siis ma sain jälle kurjaks ja mõtlesin, et kui ma nüüd teise hotelli lähen ja seda romaani pean kirjutama hakkama ja siis seal ei ole veel normaalset netti, siis ma küll tuleks koju ja sööks terve selle tahvli sokolaadi ja jooks kaks pudelit Vana Tallinnat ära mis emm saatis :) Vana Tallinnat ma vist polegi joonud.. Ma arvan, et ma kingin ikkagi ainult ühe pudeli ära (kuri naer).
Ja Eesti toodetest veel rääkides, siis emm saatis veel suure paki lipuvärvidega pralineekomme, mis minu kolleegide hulgas küll ülimalt menukaks osutusid. Kõikidel olid lihtsalt silmad ühest või kahest kommist pahupidi ja kiitsid maitset taevani. Julian koguaeg norib mult neid juurde :D
Ja kui me juba kolleegideni jõudsime, siis kutsus Pili mind reedeks välja, sest tal mingi amiga siin, kes tahab fiestat. Ilmselt põhitüübid töölt lähevad ka ja ma arvan, et ma tahaks ikka minna, aga nad ilmselt tahavad enne jälle cenale minna, aga mina söögi peale eriti oma viimaseid kopikaid ei tahaks raistata. We’ll see about that. Kena muidugi et kutsuti ikka :)
Noh ja kohvi hakkasin ka nüüd lõpuks jooma, ega nüüd enam pidama ei saa küll.
Hetkel olen ma tühi nüüd, mitte midagi olulist meelde ei tule rohkem... Ikka veel ei tule, okei tsau! :)
No comments:
Post a Comment